Platoni õpetus hingest ja voorustest.
Platon käsitleb seda probleemi oma hilisteoses “Phaidros” (245c-246a; Platon, Teosed I, lk. 311).
Kreekalikule maailmamõistmisele iseloomulikult oli ta seisukohal, et lõpmatusse ei saa
liikumapanijate ahel minna, niisiis pidi leiduma üks algus (arche), kust kõik tekkinu pärit on. Too
arche ise ei saanud olla millestki tekkinud, sest kui ta oleks millestki tekkinud, siis ei oleks ta
algus. See arche pidi olema aga mitte üksnes mittetekkinud, vaid ka hävimatu, sest kui ta häviks,
siis ei saanuks enam mitte miski tekkida. Kõik pidi nimelt tekkima arche`est, kui aga arche
häviks, siis kukuks kokku kogu taevas ja peatuks kõik, mis on saamises, ja sel ei oleks enam iial
millest liikumapanduna uuesti sündida. (245e)
Siit järeldas Platon, et igasuguse liikumise läte on iseennast liikumapanev alge, selline ei saa aga
ei tekkida ega ka hävida. Selliseks algeks oligi hing ja hinge olemuseks pidas ta iseenda
liigutamise võimet