jäänud üks kasutatud mõistetest. Tõsi, T. Kuhn isegi tunnistab, et tema paradigma-mõistel võib olla eri tähendusi, ent üldjuhul kasutab ta seda ise muinasajajärgse teadusprotsessi kohta. Pealegi, pidades silmas rohkem just reaalteadusi. Kuna kasutatud kirjanduse loetelus T. Kuhni nimi puudub, pole ehk raamatu autor teadvustanud, kus ja mis põhjusel teaduses paradigma- mõistet kasutatakse ning mille kohta see käib. Seoses T. Kuhni teadusteooriaga ilmneb aga veel üks M. Remmeli mitteteaduslikuks pidamise faktor. Nimelt peaks T. Kuhni käsitluse järgi teadusmaailmas võistlevate paradigmade pooldajate vahel toimuma diskussioonid ja arutelud, mis taotlevad veenmiseesmärki (Chalmers 1998, 144). Kui nüüd eeldada, et M. Remmeli lähenemise puhul on tegemist teise n.ö konkureeriva lähenemisega, millel on oma normaalteadus, paradigmad ja järgijad, siis selle teaduslikkust võiks tõestada just teaduslikku diskussiooni astumine, veenmine,
kindlaks määrata olemasolevad ressursid, mis on vajalikud püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Programmi esimene variant ,,Ettenägemine I" kehtis aastatel 1994-1999, mis läks üle teiseks variandiks ,,Ettenägemine II" kehtivusega 1999-2004. aastatel. [2] 2. PROGNOOSIMISES KASUTATAVAD MEETODID Prognoosimine on tuleviku kohta informatsiooni saamine ning seda võib jagada teaduslikuks ja mitteteaduslikuks (intuitiivseks). Teaduslikud prognoosid baseeruvad keskkonna ja looduslike seaduspärasuste tundmisel ning mitteteaduslikud nn. elukogemusel, mis on seotud näiteks ennetega. Prognoos on prognoosimise protsessi tulemus, mis on väljendatud sõnaliselt, matemaatiliselt, graafiliselt või mõnel teisel moel. Prognoosimisel on kaks konkreetset aspekti: ennustamine ja ettenägelikkus. Vastavalt
annaabi.ee 
