Retsensioon: Kaido Ole
Vaataja saab kogeda, kuidas kunstnik on jäänud truuks teatud hoiakutele, nagu emotsionaalne
tasakaalustatus, tehniline perfektsionism ja esteetilisus, hoolimata sisulistest võngetest,
erinevatest mastaapidest ning eksperimentidest." (Anu Liivak)
Näitus koosneb kunstniku paarikümnest uusimast tööst, millel on kombineeritud materjale,
vorme ja pindu reaalsete esemetega. Iga töö peal kujutatud esemele on lisatud alla rattad,
balansseerides sellega visuaalselt mittetasakaalustatava olevuse. Suure saali kõrvalruumides
mängivad ka kaks lühifilmi. 6-minutilises ,,Casino Royale"'s kinnitab Ole sama saali tühjale
seinale plasmateleri, vaatab sellest viimast Bondi-filmi ning võtab seejärel televiisori taas
seinalt maha. Kogu tegevus seejuures on emotsioonitu ja tumm. Pooletunnises ,,Monoloogis"
istub kunstnik toolile, vaatab mõnda aega kaamerasse ning lausub: "Ma ei teagi, mida öelda.
Niikuinii ei oleks öeldu piisav
annaabi.ee 
