Viimased on vabad igasugusest laengust ja on seega iseenese antiosakesteks. Säilinud elektronide, prootonite ja neutronite segu on sedavõrd hõre, et on muutunud neutriinodele läbipaistvaks. Väheefektiivsest vastastikmõjust saabki alguse erinevatele osakestele erineva neile omase temperatuuri kujunemine. See aga tähendab seda, et Universumi paiusmisenergia arvel hakkavad kujunema kõravlekalded termodünaamilisest tasakaalust, mis avaldub erinevat liiki osakeste mittetasakaaluliste. Suhtekonsentratsioondes varase Universumi sellel arenguetapil on kujunennud järgnevate südmusteahelate kaudu praegune keemiliste elementide levikuaste nii taevastes objektides kui ka maa peal. Ainult tänu füüsikaseaduste iludusvigadele saab võimalikuks nii Päikese, Maa ja ka meie enese eksistents. Universumi arenguetapis, kus alles on jäänud vaid tugev kiirgusfoon ja inflatsioonilisel evolutsioonietapil tekkinud aintainega tasakaalustamata haruldased
Difundeeruvad elektronid ja augud rekombineeruvad (kaovad) ning siirdeala lähedusse jäävad kompenseerimata laenguga lisandite ioonid, mis tekitavadki ruumilaengu ja sisemise elektrivälja siirdealal ES. See ala takistab edasist laengukandjate difusiooni, seega on nagu tõkkekihiks. Tõkkekihi laius on määratud aukude ja elektronide difusioonitee pikkuste summaga Lp + Ln. Laengukandjate difusioonitee pikkuse L, s.o vahemaa, mille nad läbivad eluea jooksul difusiooni tulemusena, saab leida mittetasakaaluliste laengukandjate eluea o alusel: L = Do kus D laengukandjate difusioonitegur. Mittetasakaaluliste laengukandjate eluea mõistet vaatleme fotojuhtivuse juures, ta määrb ära seadise inertsi (kiiretoimelisuse). Tõõkekihi (siirdeala) ulatuses on sisemise elektrivälja toimel energiatsoonid kaldu, st enamuslaengukandjate liikumisele ühelt alalt teisele esineb energiabarjäär (joonis 2.15). Vaatleme, mis juhtub, kui p-n siirdele rakendada väline elektriväli
Organism teeb kogu aeg tööd, mille käigus (delta)G väheneb. Paratamatult saabub mingil hetkel olukord, mil (delta)G saavutab minimaalse väärtuse (delta G=0). (Delta) G minimaalne väärtus tähendab aga tasakaaluolekut ning organismi jaoks-surma, sest süsteem ei suuda (delta)G=0 juures enam töötada... Järelikult teeb organism pidevalt tööd tasakaaluoleku vastu - ning klassikalised termodünaamika printsiibid ei ole elusorganismide puhul rakendatakse mittetasakaaluliste protsesside termodüümikat- tasakaaluoleku asemel kasutatakse statsionaarse oleku. Statsionaarne olek kestab,kuni jätkub (toidu)ainet. Kuna me kogu aeg sööme, oleme ka kogu aeg statsionaarses olekus. Organism teeb pidevalt tööd ja Gibbsi vabaenergia pidevalt väheneb. Vähenemine kompenseeritakse pideva toiduainete tarbimisega, mis on järelikult kõrge Gibbsi vabaenergua väärtusega. Elutegevusjääkide kahjumisel paratamatult tekkiv entroopia kasv kompenseeritakse järgmisel: 1
tasakaaluolekus. Üldse räägitakse termodünaamikas mitte gaasist endast, vaid selle olekust, mõeldes viimase all olekuparameetrite väärtuste komplekti. Olekuparameetrite muutumist nimetame termodünaamikas protsessiks; kui see on väljendatav tasakaaluolekute ajalise järgnevusena, on protsess tasakaaluline. Kui meid huvitab üksnes alg- ja lõppolek, võime tasakaaluliste protsesside valemeid rakendada ka kiiresti kulgevate (mittetasakaaluliste) protsesside korral. Loomulikult on mingi kindla gaasi olekuvõrrand kehtiv vaid selles temperatuurivahemikus, kus vaadeldav aine on gaasilises faasis. Sellest madalamal temperatuuril tuleb arvestada faasiülemineku võimalust (kogu gaas või osa sellest läheb üle vedelasse või tahkesse olekusse); kõrgematel temperatuuridel katkeb keemiline side (muutub gaasi koostis) või eemaldatakse aatomist elektron (gaas ioniseeritakse).
annaabi.ee 
