Õiguse filosoofia loengukonspekt
]. L. oli idealist, st ta pidas reaalsust
põhiolemuselt vaimseks.
[13]Mh leidis L., et Jumalast juhitud looduses kehtib maksimaalse lihtsuse ja täiuslikkuse
printsiip (selle näiteks on valguse sirgjooneline levimine), samuti küllaldase aluse ja identsuse
printsiibid (tuleb juttu Wolfi juures).
Nendest eeldustest lähtuvalt tunnustas L. ka vaimse moraalikorra olemasolu.
Selle maailma substantsideks on monaadid, mitterelatsioonilised ehk mittesuhtestatud,
sõltumatud mittefüüsikalised üksused (L. ei sallinud atomismi). Monaadid on lihtsad,
individuaalsed, tajude ja soovidega vaimuolendid.
[14] Maailma fenomenide taga peitub monaadiline aktiivsus. Ka aeg ja ruum pole muud
kui monaadidevahelised seosed. Mõistus surub neile peale (omistab?) relatsioonid nagu
kausaalsuse (phenomena bene fundata). Inimene vaimumonaadina on seotud monaadide
monaadi ehk Jumalaga. Inimese olemus on ideaalina antud jumalikus vaimus, konkreetne