Evolutsioon: usk, Darwin
Võtame näitena Homo sapiens’i. On viimase
aja tavaks kutsuda neandertaali inimest H. s’iks - samuti nagu meid. Meie puhul lisatakse H. s.
sapiens. Teisalt - nüüdseks on meil piisavalt argumente eeldada, et H. s. n. ja H. s. s. ei ristunud
looduses (vähemasti mitte massiliselt). Seega - kogu sümpaatia juures neandertaalide vastu,
puudub siin järjekindlus.
Tuletades meelde, et klassifitseerimine on inimtegevus, siis pole ka tegelikku sügavat vastuolu
selles, kui seksuaalselt ja mittesseksuaalselt paljunevate organismide liigitamine (siinjuures
just liigi mõiste kasutamine) ei lähtu samalt aluselt. Kas me aga saame olla samarahul
evolutsioonilise bioloogia kõrgusest alla vaadetes, on hoopis teine küsimus.
Selle osa kokkuvõtteks: ma ei kirjeldanud neid mõningaid raskusi mitte selleks, et vihjata
bioloogide võimetusele leida rangeid ja ühtseid kriteeriume, vaid selleks, et näidata reaalselt
eksisteeriva looduse mitteallumist suvalisele veidigi komplitseeritud klassifitseerimisele
annaabi.ee 
