Saatust ei ole, on elu
Oidipus leidis, et temaga juhtunu on tema süü ja torkas endal karistuseks silmad peast välja.
Võibolla see tõesti oligi tema süü ta kartis ja uskus saatust ning ei uskunud iseennast. Meie
mõtted, hoiakud ja hirmud on meie enda määrata. Meie mõtted kujundavad suuresti meie
maailma. Nii ka Oidipusega juhtus. Kuid kas ta oli selles süüdi? Ilmselt vaid siis, kui ta ise
leidis ja arvas nii olevat. Kui Oidipus oleks olnud enesekindel, oleks ta teadnud, et ta andis
endast parima mittesoovitu ärahoidmiseks ja ei oleks ennast süüdistanud. Eelmine nädal
raputasin õunapuud ja sain õunaga pähe. Kes on süüdi? Loomulikult mina, sest ma ju
raputasin seda. Aga ma ei süüdista ennast, sest tahtsin ju ilusat ladvaõuna ja andsin endast
selleks parima, et seda saada ja lõpuks ma ka sain.
Ei ole saatust, on elu ja elus mängureegild. Tänast kirjandit kirjutades jõudsin järgmiste
reeglite äratundmiseni: jälgi, mida usud ja ole enesekindel, ületa oma hirmud, ära idealiseeri