oli baltisakslaste silmapaistavaimaks esindajaks šoti juurtega kindral Barclay de Tolly. Michael Andreas Barclay de Tolly sõjalise karjääri tipuks oli koalitsioonivägede juhatamine Pariisi vallutamisel 1814. aasta märtsis. Selle eduka operatsiooni eest omistati 53- aastasele jalaväekindralile Barclay de Tollyle kindralfeldmarssali auaste. Elada oli tal jäänud veel neli aastat…Oli vahetult enne sõda sõjaminister; teda mittesallinud venelastest kindralkond lõi temast kuvandi, kui rahvavaenlasest nr 1 • Impeeriumi kokkuvarisemise eel hakkasid baltisakslaste impeeriumi teenistusest lahkuma (seotud suhtumisega neisse). Alates venestusest 1860. aastail hakkasid baltisakslased tuge otsima Saksamaalt. Seoses Saksamaa ühinemisega nähakse baltisakslasi aga Saksamaa käsilastena. Negatiivse suhtumise kujunemine mõjutab ka baltisakslaste käitumist, kes alates 19.
koosseisu integreerimisest ning baltisakslaste impeeriumi teenimisse kaasamisest (nii sõjavägi kui diplomaatiline teenistus), siis säilisid 1710. aasta kapitulatsioonidega Eesti- ja Liivimaa aadlikele kõik senised privileegid. Baltisakslaste silmapaistav positsiooni Vene ohvitserkonnas püsis kuni impeerium lõpuni. Vene-Prantsuse sõja ajal oli baltisakslaste silmapaistavaimaks esindajaks soti juurtega kindral Barclay de Tolly (oli vahetult enne sõda sõjaminister; teda mittesallinud venelastest kindralkond lõi temast kuvandi, kui rahvavaenlasest nr 1, mistõttu peetakse Vene-Prantsuse sõja kõige olulisemaks figuuriks Mihhail Kutuzov'it, kes siiski ei olnud eriti geniaalne väejuht). Kaasajal elab enamik baltisakslaste järeltulijaid Saksamaal, kus nad on kogunenud mitmesugustesse organisatsioonidesse. Nende hulgas jätkavad tegevust mh ka ajaloolised rüütelkonnad. Samas on mitmed baltisakslased sattunud viimase 60 aasta jooksul ka