Sotsialistlik realism
peredviznikud, Ilja Repini ja teiste kunstnike tööd. Kunstiloomingule rakendati range järelvalve ja
tsensuur.
Sotsialistlikku realismi võib ,,loomemeetodina" pidada ka esteetiliseks kaanoniks, põhimõtete
koguks, mis ametlikult kehtis Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus aastail 1932 1956. See
õpetus ei tähenda ei eraldi ,,sotsialistlikkust" ega ,,realistlikkust", vaid kujutab endast selget
mõõdupuud, mille abil eristati nõukogude riigikunsti:
1 nõukogude mitteriigikunstist
2 mittenõukogude kunstist.
Sotsialistliku realismi kaanon töötati välja esmalt kirjanduse jaoks ja siis laiendati seda ka teistele
kunstiliikidele.
Sotsialistliku realismi olulisemateks põhimõteteks said: parteilisus, rahvalikkus, traditsioonilisus,
tüüpilisus, historistlikkus, kangelaslikkus, monumentaalsus ja pateetilisus, arhitektuursus ja
skulpturaalsus, portreelisus ja tüpiseerivus, optimistlikkus ja printsipiaalsus. Selle rakendamine