Platoni õpetus hingest ja voorustest.
loomutäiust, sest ihaluste täideviidus ei kujutaks endast mitte inimese iseloomu täiuslikkust, vaid
pahelisust. Teisalt tuli inimesel oma ihasid siiski eudaimonia tarvis kujundada ja selleks
otstarbeks vajalikku ihade mõõtu võis siis ülekantud tähenduses nimetada ka ihaleva hingejao
arete`ks. Tolle õige mõõdu leidmine on mõistagi jälle mõistusliku hingejao ülesanne ja eeldas
seda, et inimene omab vastavat tarkust.
Tarkus seisneb siin kõigepealt oskuses vahet teha paratamatute ja mitteparatamatute ihade vahel.
Paratamatud on sellised ihad, mis püüdlevad eluks vajalikku ja kasulikku. Kuid needki on
paratamatud vaid teatud ulatuses – et elus püsida, tuleb inimesel toituda; kuid mõistusliku piiri
ületades, muutub toitumine liigsöömiseks ja see ei ole enam ei paratamatu ega ka kasulik.
(Politeia 558d-559c) Nendes mõistlikes piires on aga ihad muidugi inimeluks hädavajalikud,
seetõttu pole õige ütelda, nagu oleks Platon käsitanud ihade olemasolu inimesel üksnes negatiivse
annaabi.ee 
