Vana-Kreeka
vahet mõtlemise ja tajumise vahel. Võtab esimesena kasutusele mõisted "olemine" ja
"mitteolemine". Põhiseisukoht: kõik, millest me mõtleme, on olemas. Mitteolemist ei saa olla,
sest ta pole mõeldav - ainuüksi mõte mitteolevast muudab selle olevaks. Mitteolemise
samastab Parmenides tühjusega, olemise ainega. Siit järeldas, et maailmas ei ole tühjust, ning
sellest omakorda, et liikumist pole olemas (pole ju tühjust, kuhu liikuda), midagi ei teki ega
hävi (see eeldaks muutumist mitteolevalt olevale), kogu maailm on ühtne ainemass (kehade
vahel pole tühjust, mis neid eraldaks). Seda, et meie ümber aga liikumine ja hävimine siiski
olemas tunduvad olevat, seletas Parmenides järgmiselt: on olemas tõeõpetus (maailm on
ühtne ja liikumatu) ja arvamuseõpetus (maailmas on paljusus ja liikumine). Tõeõpetus tugineb
mõistusele, arvamuseõpetus meelelisele tunnetusele, mis meid petab meeleline maailmapilt
on illusioon.
Zenon (u.490 - 430 e. Kr
annaabi.ee 
