Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest.
Protagoras
osutas sellele, et erinevates kogemussituatsioonides kerkivad asjade juures esile erinevad
omadused. Neid erinevaid kogemussituatsioone, milles me mõnda nähtust võime kogeda, on aga
ettenähtamatult palju. Lisaks pole teadmine platonlikus tähenduses ükskõik millise ühise tunnuse
avastamine, vaid teadmine ideest, st. nähtuse olemusest. Seega tuleb selleks, et kujundada
nähtuste kohta teadmisi nende võrdlemise abil, suuta eristada olemuslikud tunnused
mitteolemuslikest. Kuid kust saab inimene üksikuid nähtusi omavahel võrdlema asudes teada,
milline võrreldavate nähtuste omadus on olemuslik ja milline juhuslik? See peaks ju selguma
alles võrdluse lõpus, kui on jõutud olemusteadmisele antud nähtuse kohta, mis oligi võrdluse
eesmärk. Niisiis, selleks, et üldse võrdlema hakata, peaks juba teadma seda, mis saab selguda
alles võrdluse lõpus ning milleks võrdlemist üldse vaja lähebki! Kolmas raskus tuleneb Platoni