Sissejuhatus keeletüpoloogiasse
Predikaate saab väljendada üksikute finiitverbide ja verbi ning muude sõnade (adverbiaali partikkel, nimi- või
omadussõna = tekib idioom, infiniitne verb) kombinatsioonidega. Levinud on, et partikleid kasutatakse
perfektiivsuse väljendamiseks, samas nad toimivad kui objekt (ta sõi supi ÄRA).
Verb ühildub indikatiivis, imperatiivis ja osalt ka tingivas kõneviisis täissubjektiga nii isikus kui arvus.
Eesti keel eristab morfoloogiliselt minevikus ja mitteminevikus toimunut. On lihtminevik, täis- ja enneminevik.
Verbid ,,hakkama" ja ,,saama" on tulevikku väljendavad (loengud hakkavad toimuma reedel).
Morfoloogiliselt markeeritakse umbisikulist (istutakse aias) ja resultatiivset passiivi (me olime üllatatud).
Impersonaali kasutatakse, et viidata määramata, aga üldjuhul mingile inimesele seda tehakse tema-vormi abil
(seal võib teda kohata), mis omandab sellise tähenduse, et millegi juhtumine on võimalik.
annaabi.ee 
