Luule Olemus
tekstis kasvab; see on fakt, mis esimesel pilgul räägib vastu informatsiooniteooria põhiseisukohtadele.
Lahendada see probleem, mõista, milles on luule kultuuriväärtuse allikas, -- tähendab anda vastus poeetilise teksti
põhiprobleemidele.
Mil viisil kutsub teksti koormamine lisakitsendustega esile elementide uute tähenduskombinatsioonide järsu kasvu, mitte
aga languse tekstis?
Käesolev käsitlus kujutab endast katset leida vastus sellele küsimusele. Ettehaaravalt võib öelda, et mitteluules me
eristame:
1. Struktuurilis-tähenduslikke elemente, mis kuuluvad keelde, ja nende variante, mis paiknevad kõnetasandil. Viimastel
pole oma tähendust ning selle leiavad nad vaid keeletasandi teatud kindlate invariantsete ühikutega korrelatsiooni
viimise tulemusel.
2. Keeletasandi raames eristatakse elemente, millel on semantiline tähendus, see tähendab -- mis on korrelatsioonis