Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses
kusagil väljas või sees on olemas midagi ette kindlat või kuidagi kindlaksmääratut. Kõik
niinimetatud kindel või kindlaksmääratu on ainult suhteline. Ainult muutusele alluv on kindel
ja kindlaksmääratud.
Muutlik on üksnes Loome, niisiis on see ainus kindel ning kindlaksmääratu, sest tema evib
omadusi, ja ta on ise omadus.
Me tõstatame küsimuse: kuidas on Loome tekkinud? Loodu on tekkinud, mitte aga Loome, sest
tema on Pleroma enda omadus, samahästi nagu mitteloome on igavene surm. Loome on alati ja
kõikjal, surm on alati ja kõikjal. Pleroma evib kõike, erinevust ja mitteerinevust.
Loome on erinevus. Ta on erinev. Erinevus on tema olemus, selle poolest ta erinebki. Inimene
erineb selle poolest, sest tema olemuses on erinevus. Selle poolest erineb ta ka Pleroma
omadustest, milliseid pole olemas. Inimene erineb neist oma olemusega. Seepärast peab
inimene rääkima Pleroma omadustest, milliseid pole olemas.