Maailmakirjandus IV
heliloojad.
Seda traditsiooni järgivad saksa luules paljud. Üks neist oli Heinrich Heine, kes on üks mahukamalt tuntud
autoreid sellest perioodist. Üks tema külgedest on laulev värss.
Brentano ja armin andsid ka Reiniäärsetest reisidest teose ,,Poisi võlusarv". Hoffmani ,,Lõbusad värsid" on
kirjutatud Brentano loomingule.
Loodus muutub loomingu üheks oluliseks teemaks luules.
Tonaalsuselt on Brentano luule pessimistlik. Armastusega kaasneb kannatus ja irratsionaalsus (mitteloogilisus ja
põhjendamatus mis veel rohkem kannatama paneb). Brentano loobub kultuaasest olekust, st et naine viib mehe
valele teele jne.
Brentano loomingus tuli veel üks kriis. Tema hilisluules oli usuline pööre, mille tulemusena hakkas kirjutama
filosoofilise alatooniga ja otseselt religioosseid luuletusi. See meenutab Hölderlini loomingut. Brentano hindas teda
kõrgelt, kuigi tema kaasaegsed luuletajad üldiselt Hölderlini ei hinnanud.
,,Lorelei", millest sai saksa romantismi kehastus.