Kes peaks valitsema?
(Ühiskondlik leping, IV raamat, 8. ptk., lk 307) Kui lisame siia juurde, et on olemas selline ametikoht nagu
tsensor, kelle ülesandeks on viia ellu avalikku või tavamoraali, siis tundub, et üksikisikul kaob igasugune
vabadus olla ebakonventsionaalne. Kahtlemata hõlmaks see ka piiranguid inimeste suhtes, kes teostavad
"elamiseksperimente" kui kasutada terminit, mida kohtame taas järgmises peatükis, kui uurime Milli vaateid
vabadusele.
Seda kitsendavat mitteliberaalset tausta silmas pidades võime küsida, kuidas saab Rousseau väita, et ta
on lahendanud probleemi, kuidas leida niisugune assotsiatsiooni vorm, kus "igaüks, ühinedes kõigi teistega, võib
siiski alluda üksnes iseendale ning jääda niisama vabaks kui enne" (Ühiskondlik leping, I raamat, 6. ptk., lk 191).
Vastus on niisugune: Rousseau pooldab vaadet, mida on nimetatud "positiivseks" arusaamaks
vabadusest
annaabi.ee 
