Eesti eelajaloolisest ajast Jüriöö ülestõusuni
sageli maksuvõlgadesse ja saades aluseks ta vabaduse piiramisele. Seetõttu
siirdusid talupojad kergemate kohustustega kohtadesse või linnadesse, rannikult
ja saarelt põgenes talupoegi ka Soome ja Rootsi.
Põgenemine võttis mõisatelt vajaliku tööjõu. Kehtestati nõue, et talupoeg
pidi elama ja töötama seal, kus oli sündinud. Ta kinnistati maa külge ja ta
muutus sunnismaiseks. Maarahva õiguskaitse vähenes tunduvalt, aegamööda
omandas mõisnik talle mittekuulekate talupoegade suhtes kodukariõiguse. Vana-
Liivimaa sai kogu Euroopas tuntuks ülekohtu ja aadli omavoli maana. Selle
kohta lausuti iseloomustavalt: Liivimaa on mõisnike taevas, pappide paradiis ja
talunike põrgu.
Maarahva jõukus langes. Kaubitsemine ja meresõit muudeti varsti pärast
sakslaste võimuletulekut ainuüksi linnade monopoliks. Saaremaa kannatas selle
all kõige enam, elanike arv langes seal seetõttu kolmandiku võrra. Viljakama
annaabi.ee 
