Luule Olemus
aga ainult 33%. Luuletuses olid liiased, informatsioonivabad 40 häälikut sajast, ajalehe juhtkirjas aga 67. Veelgi kõr-
gem oli liiasus kahe tütarlapse vestluses. Siin piisas 29 häälikust, et ära aimata ülejäänud 71.»5
Toodud andmed on kooskõlas ka lugeja vahetu kogemusega -- me ju ometi märkame, et mahult mitte kuigi ulatuslik
luuletus võib sisaldada informatsiooni, mida ei kätke mittekunstilise teksti kümned köited.6 Niisiis, luule informatiivsus
tekstis kasvab; see on fakt, mis esimesel pilgul räägib vastu informatsiooniteooria põhiseisukohtadele.
Lahendada see probleem, mõista, milles on luule kultuuriväärtuse allikas, -- tähendab anda vastus poeetilise teksti
põhiprobleemidele.
Mil viisil kutsub teksti koormamine lisakitsendustega esile elementide uute tähenduskombinatsioonide järsu kasvu, mitte
aga languse tekstis?
annaabi.ee 
