Kultuurisemiootika
(looduse/metsa) 18. sajandil. :) Kultuur on inimese poolt struktureeritud maailm. Väljaspoole jääv on
jumalate ja vaimude ala, inimese jaoks ebasõbralik, ebaturvaline, struktureerimata, ebakindel. (Muide -
sõna jumal pärineb samast tüvest (div-, dev-, dik-) kui saatan: Jumal on kultuuri produkt ja sellisena
turvaline.)
Kultuuri piirid on küll stabiilsed, aga neil on kalduvus laieneda, haarata enda alla uusi alasid (aga kohati
ka osa endast välja heita). Mittekultuuriline inkultureeritakse. Inimesed räägivad mõtestatud juttu;
jumalad, kui räägivad, siis segaselt või mõistu. Inimesed ja jumalad, 'meie' ja 'nende' kultuur
vastandatakse, isegi kui teisest ei ole teada. Skeemis on alati olemas 'meie', inimesed ja 'nemad' (kui
neid ei ole, mõteldakse välja). Kultuur ei ole kõik.
Tõde areneb koos inimesega, see ei ole absoluutne ega üleskirjutatav. Mõtlemine tekitab prao - on suur
annaabi.ee 
