Tammsaare ja Gailit elulugu
tuuma näiteks ,,millegi oodatava tähtsa äkilises lahenemises tühiseks" (Kant, Lipps),
,,üleolekutunde tekkimises teiste inferioorsuse kohta" (Hobbes), ,,üllatava kahemõttelisuse ja
sellest tekkiva inkongruentsi tajumises" (ligikaudu Schopenhauer'il, Fechner'il),
,,mehaanilise, tardunu, harjumuseks saanu või eluvõõra märkamises elavas, pulseerivas elus"
(Bergson), sest ka neid ei saa rakendada koomilise kõigi avaldusnähtuste puhul või nad ula-
tuvad sellest üle mittekoomiliselegi. Küll aga võib neist abi olla ühel või teisel juhul. Et
pealegi ilukirjandus, eriti selle kõige vabam liik - jutustav kirjandus (komöödia on hoopis
enam surutud kanoniseeritud raamidesse) vabalt kõigub üleminekuis ja kõrvalehargnemistes
koomiliselt tõsisele, siis jätab mõne teose lugemine lõppmuljena tihti vägagi segatud tunded,
mis laadi teosega oli õieti tegemist, oli see tõsiselt mõeldud, olid selles ülekaalus koomilised