Euroopa Liidu alused
mitte aga riiklikul tasandil. Seega on direktiiv kaudselt kohustava akti
vorm. Direktiivi kasutatakse enamasti harmoniseerimisvahendina
(vastand määrusele, mis on õigusruumi ühtlustamisvahend ).
Sekundaarõigusakti kohustuslikuks vormiks on ka otsus, mis on
omamoodi hübriidvorm määrusest ja direktiivist. Teatud osa dokumendist
kohustab otseselt, teatud osa aga kaudselt.
Rooma lepingu artikkel 189 punkt 5. näeb ette ka sekundaarõigusaktide
soovitavad vormid, ehk siis mittekohustavate õigusaktide vormid.
Nendeks on arvamus, soovitus, resolutsioon, teade, kommünükee,
märgukiri. Need seadusaktid lubavad seadusandluse leebet ja ebamäärast
regulatsiooni ehk nn soft law tõlgendust. Suurt rakendust on need
seadusandliku akti vormid leidnud konkurentsipoliitikas. Rusikareegliks
on aga see, et seal kus on vaja teostada ühtset EL-i poliitikat, läheb käiku
määrus või otsus. Kui on aga vaja midagi harmoniseerida (eriti siseturu
alal), läheb reeglina käiku direktiivi vorm
annaabi.ee 
