Heiki Vilep ja uusim lastekirjandus
on nagu folklooris tuntakse pealkirju ja üksikuid töid, aga mitte autoreid. (Ewers
2000: 150).
Nii on läbi sajandite kurdetud, et lastekirjanduses tegutseb liiga palju diletante ja
igaüks, kes oskab kirjutada kirjavigadeta lause, arvab endal otsekohe olevat võime teisi
kirjasõna kaudu juhtida ja kasvatada. Juba aastal 1787 kurtis saksa koolidirektor
Friedrich Gedike järgmist: ,,Tudengid ja kandidaadid, saksa ja ladina koolide
omanikud, kasvatajad ja mittekasvatajad, lühidalt kõik, kel vaid terved käed on
kirjutamiseks ja kasvõi ainult juurdekirjutamiseks, valmistavad raamatukesi armsa
nooruse jaoks." (Ewers 2000: 150).
9
Eesti ei erine selles osas muust maailmast. Lastekirjanduse debütantide arv aina
kasvab. Hetkel võivad kirjutada kõik, kellel on soov näha oma nime raamatu kaanel.