Sajast aastast minu arvates täiesti piisaks, et masin teeks töö terve ühe inimpõlve, ka kümme aastat oleks normaalne aeg masina iseenesest ühte juttu töötamisest, sest pole ju raske seda siis enam aeg-ajalt sellele ise energiat juurde anda. Sel juhul ei saa seda siiski igiliikuriks nimetada, sest matemaatikas pole väljendit "peaaegu igavene" . On olemas kas "igavene" või "mitteigavene" ja "peaaegu igavene" tähendab siiski mitteigavest. Inimese elu on üürike ja 1000 aastat on tema jaoks sama hästi kui terve igavik. Saab rõõmustada neid inimesi kes on rahul ka masinaga mis töötab terve igaviku. On olemas aga täiesti realselt "peaaegu igavene" jõumasin. See masin töötab umbes 1000 aastat ennem kui ise seisma jääks. Igaüks võib endale muretseda selle masina analoogi. Tegemist on Strutti poolt 1903. a. väljamõeldud seadme, niinimetatud raadiumkellaga. Selle seadme ehitus on
Loomulikult nii ei saa juhtuda . Teada on, et kerge ahelaosa võib tasakaalustada raskema, kui neile rakendatud jõud mõjuvad erinurkade all. Vaadeldavas mehhanismis ripub vasakpoolne ketiosa vertikaalselt, parempoolne on aga kaldu, ja ehkki ta on raskem, ei ta vasak-poolset üles. Oodatud igavest liikumist ei teki siingi. Peaaegu igavene jõumasin Liikumine võib olla kas igavene või mitteigavene; " peaaegu igavene " tähendab tegelikult mitteigavest. Praktika seisukohalt pole aga asi nii. Tõenäoliselt oleksid paljud rahul, kui nad saaksid oma käsutusse mitte täiesti igavese, vaid peaaegu igavese jõumasina, mis suudab liikuda kas või näiteks 1000 aastat. Lühikese inimea kõrval on 1000 aastat pea sama, mis igavik. Niisuguse igiliikuri on inimmõistus juba leiutanud. Selleks on 1903. aastal Strutti poolt väljamõeldud seade, nn. Raadiumkell Õhutühja klaasballooni on kvartsniidi
annaabi.ee 
