Sellest hetkest, kui spermatosoid siseneb munarakku, muutub selle membraan nii, et teised ei pääseks sisse. Eostamise hetkel pandakse paljud asjad paika. Iga geen määrab spetsiifilise omaduse ning juba varasel hetkel on teada sugu, mis sõltub isast. Inimesel on 20-25 geeni, mis on umbes sama palju kui kanal ning 98,5% DNAst langeb kokku šimpansiga. Esimesel päeval munarakk pooldub ning välimisest rakukihist moodustub platsenta. Identsed kaksikud saavad olla kontaktis, kuid mitteidentseid kaksikuid eraldab membraan. Loode saab kõik vajaliku ema vereringest. Alles 22 päeva pärast ärkab loode ellu. Selleks ajaks on moodustunud südame ja närvsüsteemi algmed. Neljandal nädalal on loode vaid oatera suurune, ning kasvab üks millimeeter päevas. Alguse saavad tulevase lapse aju ja selgroog. Sel perioodil on ebrüo väliste ärritajate suhtes väga tundlik ning areng on kergesti haavatav. Emakeha kontrollib, mida loode vaja, tekitades emale söögiisusid.
· Geneetiline lokalisatsioon - Klassikalise geneetika reeglite järgi peaks iga valku- kodeeriv DNA segment olema haploidses tuumas ühekordselt. Tegelikult on aga taimede ja loomade erinevate geenide kloneerimine näidanud, et vaid 25-50% valku-kodeerivatest geenidest on hulkraksete organismide genoomis esindatud üksikuna; ülejäänud on duplitseerunud. Duplitseerunud geenid kodeerivad mitteidentseid sugulasvalke (näiteks beeta-globiinid, tubuliinid). Duplitseerunud geenid pole enamasti identsed, vaid koosnevad väga sarnastest järjestustest, mis kodeerivad sarnaseid valke. Mõned geeniperekonnad võivad aga sisaldada sadu liikmeid (näiteks immunoglobuliinid, transplantatsiooni antigeenid). Lisaks funktsionaalsetele duplitseerunud geenidele esineb genoomis ka duplitseerunud mittefunktsionaalseid geenikoopiaid e. pseudogeene.
annaabi.ee 
