Õigus ja eetika: Aristoteles. Nikomachose eetika
V RAAMAT: „Õiglusest“
Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad, milline
on õiglus vahepealsena ja milliste äärmuste vahel ta paikneb.
- Õiglus on inimesest sõltuv.
- „Sageli tuntakse ära vastupidine seadumus vastandi kaudu- kui hea seadumus on
nähtav, muutub nähtavaks ka halb seadumus“.
Ebaõiglaseks peetakse nii seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolijat inimest,
seega on selge, et õiglane on see kes allub seadustele ning on võrdsuse austaja.
Aristoteles lähtub seisukohast, et seadused puudutavad igasuguseid valdkondi ja taotlevad
ühist kasu kõikidele. Võrduse põhimõte mahub alati seaduslikkuse mahu alla, kuid mitte
vastupidi.
Kas igasugune õigus saab olla alati õiglane? - Aristoteles leiab, et saab
Õiglaseks saab nimetada seda, mis loob ja säilitab ühiskonnasuhetes õnne ja selle
koostisosi.
annaabi.ee 
