Eesti sotsiolektide seisund
aastatega on sügavalt muutunud need
hääldusnähud, mille vastu Ariste tollal sõna võttis, kuna need olid tema arvates
õigehäälduse seisukohast ebasobivad või valed. Põhiosas olid need saksapärasused, vähem
venepärasused, mille taustaks omaaegne saksa ja vene keel kui kõrgema hariduse keeled ja
nende kõrge prestiiz.
Tänapäevased õigehäälduse alused ja sellega seotud probleemsed kohad on Kraudi arvates
nt järgmised: selge väldete eristamine; klusiilide ja s hääldamine mittehelilistena;
hääldatakse s, mitte s; sõna algul on kaashäälikud ühekordsed; sõna alguses hääldatakse h,
mitte ch või vene h; v ei hääldata f; palataliseeruvad l, n, s, t/d pearõhulise silbi vokaali
järel, mitte tagapool ja mitte sõna alguses; diftongid hääldatakse diftongidena, mitte
pikkade vokaalidena (päev, mitte pääv). Lisaks toob ta välja hääldusprobleeme, mis
seostuvad eeskätt argisituatsioonide ja kiirkõnega: häälikud ei tohiks redutseeruda, kaduda
või madalduda