Uurimustöö eesti-, tori- ja eesti raskeveohobusest
ratsahobustena. Hetmanist sai Tori hobuse esiisa, teda paaritati üle 1000 märaga. [1]
1895-1914 toodi Eestisse pidevalt uusi norfolki tõugu sugutäkke, keda kasutati tori tõu
aretuses. Kuid aretustöös puudus sihikindlus ning süsteemitud eri tõugude ristamised viisid
selleni, et tori hobusest sai veo- ja ratsahobuse segu - kord raskeveo-tüüpi väheliikuv, kord
väga kerge traavli-tüüpi. Mõnede juures olid ülekaalus kohaliku eesti tõu omadused, samuti
palju tuli ette kehaehituselt mitteharmoonilisi hobuseid.
Esimene maailmasõda (1914-1918) avaldas Tori Hobusekasvandusele laastavat mõju.
Paremad hobused, nende seas sugutäkud, rakendati sõjaväe teenistusse. Pärast sõda ja
maareformi mitmekordistus Eestis talude arv ning hobuste järele tekkis suur ühiskondlik
vajadus. Eriti suur oli vajadus arendada edasi universaalse kasutustarbega tori tõugu.
1925. a kinnitati tori hobuste tõumäärustik ning tunnustati tori tõug eraldi hobusetõuks. Pärast
annaabi.ee 
