Vabadus tähendab vastutust. Just seetõttu loobuvad paljud sellest.”
See printsiip laieneb pidevalt: mida vabam on ühiskond, seda
rohkem ühiskond nõuab vabadust; mida rohkem vastutust ühiskond peale paneb, seda rohkem
tekitab see vastutust; mida rohkem vastutust ühiskond peale paneb, seda paremini ühiskond
edasi jõuab. Samal viisil ei ole 20. sajand mitte ainult totaalse hirmu-, kahe maailmasõja ja
veriste reziimide sajand, vaid ka sajand, mis on kinnitanud vabadust ning rakendanud
vastutust, edendanud õitsengu.
Vabaduse ilmutamine toob endaga kaasa mitteennustatavaid muutusi. Vaba lend lõpeb
kukkumisega, vaba eneseväljendus toob enamasti endaga kaasa ettenägematuid tagajärgi.
Mitme sajandi jooksul olid, on ja jäävad inimesed, kes oma vabaduse tõestamiseks
vastutusest keeldusid, just enda vastutamatuses näevad nad täelikku vabadust, mis seisneb
võimalustest teha kõike, mida tahad. Nimelt niisugune vabadus võib langeda kuriteo
tasemele. On olemas viirastuslik vabadus - totalitaarse ühiskonna vabadus, milles iga