Platoni õpetus hingest ja voorustest.
hing on õiglane siis, kui iga tema hingejagu täidab võimalikult hästi talle kuuluvat ülesannet
hinges kui tervikus. Kõike, mida traditsiooniliselt selle mõistega seoti – kokkulepetest
5
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
kinnipidamine, endale võetud kohustuste täitmine jne. – , käsitles Platon hinge eespool
kirjeldatud õigestikorraldatuse tagajärjena.
Ebaõiglus seevastu tähendab “teha mitteendaomast”. Kui mõni hingejagu ei toimi talle kohasel
viisil, siis laguneb hinge harmoonia, hing lõhestub eri püüdluste kaoseks ning inimene pole
suuteline ennast enam valitsema. (Politeia 444b) Selline afekteeritud inimene pole ohtlik mitte
üksnes teistele, vaid eelkõige ka iseendale. Suutmata oma ettevõtmisi mõistuslikult kontrollida,
võib ta endale kergesti kahju teha.
Seevastu “õiglane”, ennast valitsev inimene omab rohkem šansse oma ettevõtmistes õnnestuda ja
annaabi.ee 
