VÕRDSUSES EBAVÕRDSELT
tunduda, muudmoodi vist ei saakski.
Minu mälusopist urgitsetud hämarate andmete põhjal pidavat inimene kasutama vaid paari
protsenti oma ajumahust ning võrreldes Maa vanust inimkonna eksistentsiga, on ühiskonna
olemasolu igaviku mõistes tühine. Võib ju istuda pargis pingile ja jälgida mööduvaid inimesi,
kes ruttavad palga nimel tööle ja poodi odavama hinnaga suhkrut püüdma. Nad kõik kardavad
seda, mida nad ei tea. Kartes elus läbi kukkuda ning peljates mitteeksistentsi, ei anna nad
omale puhkehetke selle nimel, et üldse mõelda, milleks või kuhu suunas nad jooksevad. Ehk
ei olegi vaja. Inimene tundub olevat karjaloom ning liikuvat sinna, kuhu teised ees. Paremad
jahimaad ja puhas vesi on alati kusagil ootamas.
Et mitte oma arvataval missioonil läbi kukkuda, on liialdatud materiaalsus ja peata kanana
ringijooksmine äärmiselt vajalikud. Kuigi võib üksikute aukude kaudu põigelda kõrvale
annaabi.ee 
