Eesti psühholooge
Konkreetsemalt seisneb hüpotees (Tulving nimetab
seda "kronesteetilise kultuuri hüpoteesiks") selles, et tsivilisatsiooni ja kultuuri arenguks ning
püsimiseks on inimesel hädavajalik olla teadlik iseenda ja oma järeltulijate jätkuvast
eksisteerimisest ajas, mis sisaldab mitte ainult minevikku ja olevikku, vaid ka tulevikku.
Loom, kes ei suuda ette mõtelda, mis võib juhtuda tulevikus, on vähetõenäoline kandidaat
algatamaks tegevusi, mille kasu on märgatav vaid füüsiliselt veel mitteeksisteerivas tulevikus.
Sellise looma käitumine on täielikult juhitud füüsikaliste ja bioloogiliste seaduste poolt. Need
seadused toimivad lineaarses ajas: minevik saab mõjutada olevikku ja olevik saab omakorda
mõjutada tulevikku, kuid seal pole mingit võimalust, et tulevik, mida veel ei eksisteeri, võiks
mõjutada seda, mis toimub olevikus. Pole mingit võimalust peale üheainsa: peab olema
tulevik, mis eksisteerib kellegi teadvuses, mille teeb võimalikuks kronesteesia. Seega on