Eesti naise roll 19. ja 21. sajandil ning selle võrdlev kujutamine Lydia Koidula näidendites
Miku on nõuks võtnud oma tütar anda mehele onupojale, kes peab Saaremaal kooliõpetaja
ametit, ega luba Miinat noorele talupojale Hansule, keda viimane armastab. Sestap otsustab
Hans Miina endale saada kavalust kasutades (maskeerib end onupojaks). Sama teeb ka Miku,
et oma tütre tunnete tõsidust kontrollida. Nii satuvad omavahel kokku kaks "kavalat" ning
peavad teineteist ehtsateks. Keerdu läinud olukorra lahendab Miina, kes esimesena avastab
onupoja mitteehtsuse. Näidend lõppeb sellega, et Miku annab loa noortele abiellumiseks
(joonis 6).
Joonis 6. "Saaremaa onupoeg", Estonia teatris, 1925, allikas: TMM
(Teater.WWW)
Noor ja kena peretütar Miina on unistaja tüüp, millele võib kinnitust leida ka tema arutluses:
,,Kas ma, endine vallatu piiga, pole nagu hoopis teiseks ja võõraks läinud sestsaadik teiste
ja veel enam iseenesegi silmis? Siin ma istun voki ees, tunnikaupa mõnikord vait, ei raatsi