kui P. Jahutuskiiruse ↑ v~40-60˚C/s säilib A T-ni 550…500˚C, tekkiv tsementiit jääb peenteraliseks ja selle struktuuri nim. troostiidiks, mis on suurema kõvaduse ja elastsusega, väiksema sitkusega, kui sorbiit. Suurema allajahutuse puhul, A muutumisel T=450…250˚C korral tekib nõelja struktuuriga beiniit. Martensiitmuutus toimub madala T-ni jahutatud terastes, see seisneb ainult raua kristallvõre muutumises Fe γ-Feα ilma C ümberjaotumise ja eraldumiseta. See muutus on mittedifuusne ja tulemuseks on nõelja struktuuriga C üleküllastunud tahke lahus α- rauas tetragonaalse kristallvõrega, suur kõvadus ja tugevus. Et saada M, vaja terast jahutada T-ni 300…200˚C v k-st suurema kiirusega >120˚C/s. Kui C>0,6%, siis M l<0˚C ja jahtumisel jääb terasesse A seda rohkem, mida suurem on Csisaldus. Legeerel-did ↑ A püsivust ja seega nihutava C-kõverad paremale, perliitsete str. suunas ja ↓ v k. Legeerel-did, mis ei
sorbiidiks. Suurendades jahutuskiirust 40-60 kraadi sekundis ( v 3 ) jääb tekkiv tsementiit väga peeneteraliseks ja saadud struktuuri nimetatakse troostiidiks. Suurema allajahutuse puhul tekib nõelja struktuuriga beiniit. Martensiitmuutus toimub madala temperatuurini jahutatud terastes, mil austeniit kaotab püsivuse, kuid süsinikuaatomite difuusse ümberpaiknemise puudumise tõttu ei saa austeniit enam perliidiks muutuda. Seega martensiitmuutus on mittedifuusne, mille tulemuseks on nõelja struktuuriga süsiniku üleküllastunud tahke lahus α-rauas. Martensiidil on suuremerimaht kui austeniidil, millega kaasneb tunduv sisepingete suurenemine karastunud terases ja millest tuleneb martensiidi suur kõvadus (üle 60 HRC) ning tugevus. Et vältida antud terases austeniidi lagunemist difusiooni teel, ehk saada martensiiti, on vaja terast jahutada temperatuurini 300-200 kraadi kriitilisest kiirusest v k (joonis 1) suurema, üle
annaabi.ee 
