V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ära koristatud. Suur sädelevate täppidega hõberist läikis ses hauakambri pimeduses
linnuteena. Ülal mustade katete kohal tõusid kõrgele kooriaknad oma teravkaarte tippudega,
2
0
6
läbi ruutude aga paistis kuuvalgus, mis neile ebakindla öise värvingu andis, mingi segu
lillast, valgest ja sinisest, varjundid, mida võib näha ainult surnu näol. Need kaamed akende
teravkaared paistsid ülemdiakonile hukkaläinud piiskoppide mitradena. Ta pigistas silmad
kinni, ja kui ta nad uuesti avas, arvas ta enda ümber nägevat kahvatuid nägusid, mis talle
otsa vaatasid.
Ta hakkas mööda kirikut jooksma, kuid talle paistis, et ka kirik hakkas kõikuma, liikuma,
hingestuma, elama, et suured sambad olid koletu metslooma käpad, kes oma laiade
kivilapitsatega vastu maad toetus, ja et hiigiakatedraal oli fantastiline elevant, kes ähkides
edasi astus oma sammastest jalgadega, kahe tornist londiga ja mustast leinakattest
seljatekiga.