Tuuletark
Läinudki ta siis Koeru tuuletarga Tõnise juurde, kes kaks küla eemal elas.
Teekond oli vaevaline: müristas ja lõi piksenooli, uputades vihmaga kõik madalad
jõekaldad vee alla.
Jõudnud tarkuri tallu, küsis Peeter: "Ütle, kulla tark, kes oskab tuuligi kuulatama
panna, mis ma oma poegadega peale hakkan. Mu kadunud naine ei jätnud mulle
muud mälestust kui need kaks poisikest, kes praegu saunaeide juures ulualust
leiavad. Räägi ometigi, Tõnis, ära vaiki! Kas sa ei näe, et ma juba mitmndat ööd
magamatta!"
Tuuletark vangutas mõtlikult pead.
"Mis siin ikka öelda, Peeter. Kehv lugu sinu elus, ent ma ei näe siin poiste süüd
olevat."
"Kuidas siis nii?" käratas Peeter ja lõi rusikaga vastu lauda.
Tuuletark raputas kindlalt pead.
"Just nii ongi! See kaksikute lugu halvast õnnest on ju puhas naistejutt, kes
muud ei mõista kui ainult kuuldut taaskord üles tähendada! Ei, Peeter, mina olen
oma sõna öelnud. Poiste süü see ei ole selles ei tasu kaheldagi! Nendest
annaabi.ee 
