Arvo valton
samasuse apoloogia novellis ,,Pärast unenägusid" puhtirooniliselt. Valtoni maailmades ei
tööta ei põhjuslikkuse printsiip ega loogikareeglid. Kui tegelikkust kontrollivad seadused
ei kejti, võib toimuda kõikmõeldavaid metafoore. Valtoni maailmad on tehtud justkui
mingist voolavast ja muutlikust, iga tuju ja tahtmise järgi vormitavast ainest. Unenäolise
kergusega tekitatakse asju ja inimesi ning pühitakse nad niisama kergesti minema. Aeg,
ruum ja subjekt mitmestuvad ja muudavad kuju, situatsioone defineeritakse vajadust
mööda ümber. ,,Tegelikkus" on kõigest üks ja kaugeltki mitte esmane fiktsionaalse
maailma regioon, kust pääseb takistamatult hauatagusesse ilma, unenägudesse,
fantaasiaseiklustesse.
Taolise subjektiivse reaalsuse pinnal varieerib Valton identiteedi, armastuse,
surma teemasid. Elad unenägudes kui mälestustes, mälestustes kui unenägudes, see on