Eesti uusaeg (1710-1900)
muutused probleeme ei tekitanud. Kirik oli 19. sajandi alguseks teisenenud, põhilised
mentaalsed muutused olid seotud ratsionalistlike vaadetega, mis olid tulnud pietismi
asemele. Kiriku sisemiselt ratsionalismiga seoses hakkasid mitmed pastorid oma
kogudusega tegelema. Oluline oli, et inimesed saaksid õpetusest tegelikult aru.
Talurahva algharimine, valgustamine on 18. sajandi lõpus-19. sajandi alguses üsna
aktuaalne. Vaatamata mitmesajaaastasele arengule ei olnud jõutud rahvani. 19. sajandi
algul vaimulikkond avastab, et hingekarjane kui selline on oma kogudusest üha enam
kauge. Kirik on rahva jaoks pigem kombetäitmise koht. Rahvaarv kogu aeg kasvab,
sellega seoses kasvasid ka luteri kogudused. Preestri osa hingetöös jääb üha
kaugemaks. Mitmesugused usulised liikumised hakkavad talupoegade seas levima.
1817. aastal ametlikult taastunud vennastekogude liikumine ehk hernhuutlus tuleb
tagasi
annaabi.ee 
