Oluliseks peetakse lapsi ja karja, kohtumisel küsitakse, kuidas läheb lastel ja karjal. Rikas on mees, kel on palju lapsi ja lehmi. Kariloomad on olulised ka usundis, jumal(Engai) olla määranud kõik veised masaidele. Piim on samuti oluline, kui piima ei ole juuakse lehma verd(lehma ei tapeta). Uriini kasutatakse arstimiks, sõnnikut maja(manyata) ehitamiseks. Lehmi tapetakse ainult erilistel puhkudel, näiteks pulmade ajal. Masaid on mitmenaisepidajad ja mitmemehepidajad. Kui üks mees tuleb teisele külla, siis komme nõuab, et peremees pakub oma külalisele oma voodit ja naine otsustab, kellega magab. Naine teeb kõik kodutööd ära alustades majaehitamisest lõpetades söögivalmistamisega. Mehed istuvad samal ajal manyatades lõkke ääres ja närivad miraad'd(taim, mis tekitab amfetamiinilaadse efekti). Tüdrukud abistavad emasid, poisid peavad õppima karjaga ümber käima.
8. Nimetage T. S. Elioti kaks luuleteost ja kaks näidendit. Imažismi ja „uuskriitikaga” oli tihedasti seotud USA päritolu inglise kirjaniku Thomas Stearns Elioti looming; poeem „Tühermaa”, luuletsükkel „Tuhkapäev”, luulekogu „Prufrock ja teisi vaatlusi”, näidendid „Kalju”, „Mõrv katedraalis”, „Perekondlik kokkutulek”, „Kokteiliõhtu”. 9. Kus toimub enamiku Isaac Bashevis Singeri romaanide tegevus? Elu kujutab ta ilustamata, tema lugude mehed on enamasti mitmenaisepidajad, naised kergesti ostetavad, tema romaanide sõjaeelne Poola kubiseb juudi joodikutest, hooradest ja mitmesugustest fanaatikutest. 10. Mis põhjustel nimetatakse Kurt Vonneguti romaani „Tapamaja, korpus viis, ehk Laste 1 ristisõda” postmodernistlikuks romaaniks? Rõhutatud on kirjandusteose fiktiivsust. Romaani esimeses peatükis autor põhjendab, miks ta teose kirjutas, ja vabandab selle eest, et teos on nii lühike ja segane. 11
Alles seal õnnestus tal end kirjanikuna päriselt tõestada. „Bashevis“ on kirjanikunimi, mille aluseks on tema ema nimi Batseba (Piiblis naine, keda himustades ja endale röövides kuningas Taavet oma elu suurima patu teeb). Ta kirjutas alati jidiši keeles, aga osales kõigist oma teostest ingliskeelsete tõlgete tegemisel. Keelevalikut põhjendas ta sellega, et tema kirjutab vaimudest, ja jidiš on vaimude keel. Elu kujutab ta ilustamata, tema lugude mehed on enamasti mitmenaisepidajad, naised kergesti ostetavad, tema romaanide sõjaeelne Poola kubiseb juudi joodikutest, hooradest ja mitmesugustest fanaatikutest – stalinistidest, trotskistidest ja fanaatilistest sionistidest. Võib-olla siiraim on tema vestmistoon autobiograafilise põhjaga romaanides „Väike poiss Jumalat otsimas“ (1976), „Noor mees armastust otsimas“ (1978) ja „Šoša“ (1978). Viimase teemaks on noore kirjaniku armastus vaimupuudega neiu Šoša vastu 2. maailmasõja eelses Varssavis
annaabi.ee 
