soiku, polnud õiget isu leiba teha ning juuretis ei läinud hapnema. Ka leivapuru kokkupyhkimise kohta järgitakse mitmeid uskumusi: ,,Minu vanatädi ytles, et leivaraasukesi ei tohi ka maha pyhkida. Ikka peo sisse. ,,Leivapuru käega kokku ei pyhi, sest see võtaks majavaimult toidu ära." Mitmed vastajad mäletasid, et leiba jagas varem peremees ning leiba lõigatakse rinna kohal. Minu loogilise mõtlemisega vanaisa pidas seda ainuvõimalikuks kuidas muudmoodi kui rinnal neid suuri mitmekiloseid leivapätse vanasti olekski saanud lõigata. Ometi laual oleks see ju lihtsamgi olnud. ,,Minu mammapoolne pere lõikas yleleiva kääru hoides leiba vastu rinda. Nii olen teinud kogu elu. Selle toimingu tähendusest kuulsin alles kymmekond aastat tagasi, mis pidi olema suurim austusavaldus leivale, sest hoiad teda oma sydame lähedal. Jagad sydamega.",,Vanaisa lõikas ise leiba, hoides leiba vastu rinda ja vahel ka kysides, kas soovitakse yhe või kahe käe leiba. Viimane oli õhem."
süüa, ei pea muretsema erinevate olmemurede pärast, saab ka paar tundi päevas tuult ja päikest nautida. Kuid siiski ei lepi inimesed sellega - sealt on midagi puudu. See ei pruugi olla midagi suurt, võib-olla mingid detailid nagu näiteks hommikul voodisse toodud kohv, või mingid aastatega sisse kulunud harjumused, näiteks laupäeva hommikupoolikud kohaliku veehoidla paadisillal, püüdes ikka ja jälle tonka otsa topitud saiatükiga püüda neid mitmekiloseid turbasid, kellest need vanamehed seal kohaliku poe kõrval teavad rääkida. Rousseau pooldab selgelt negatiivset vabadust ehk vabadust millestki, näiteks vabadust mitte seadust järgida või mitte makse maksta. Selle äärmuslikuks vormiks peetakse anarhiat kui absoluutselt igasuguste piirangute tühistamist, kui pole enam neid asju, mida inimesel on vabadus mitte teha. Teiste sõnadega - "vabadus mitte..." taha jääb lünk, kuna seda pole millegagi täita.
annaabi.ee 
