Pere ei tähenda ainult meest, naist ja üht-kaht last. See on grupp inimesi, kes üksteist armastavad ja hoiavad. Muutuvad perekonnaga seotud väärtused, süveneb minakeskne kultuur, mis eelistab individuaalseid valikuid kogukondlikele huvidele. Kui traditsionalistid on mures traditsiooniliste pereväärtuste kadumise ja perekonnapiiride hägustumise pärast, siis nendest vastaspoolel asuvad nn liberaalid, kes näevad perevormide mitmekesistumises ja pereväärtuste muundumises elu loomulikku arengut. Nad leiavad, et perevormide mitmekesistumine ja individuaalsete valikute laienemine rikastab igaühe individuaalset elu ning võimaldab tuua demokraatiat peresuhetesse. Üha olulisemaks muutub karjäär kui individuaalsete püüdluste väljendus. Näiteks ei ole abielunaise seisund naise väärtushinnangutes enam nii kõrge kui varem, aktsepteeritud on üksiku karjäärinaise staatus. Perekond on
_omson näitab arutluses veenvalt ja kahtlusi jätmata, et vajadused ja soovid pole samased. Kuid keskendudes vajaduse mõiste puhastamisele soovi tunnustest, teeb _omson esimese olulise vea: ühes sooviga heidab ta tegevuse (sh vajadustest ajendatud tegevuse) aluste hulgast minema mis tahes teadliku teo lähima aluse--kavatsuse._omsoni teine viga seisneb inimese ühiselulise olemuse ajaloolise arengumõõtme eiramises: inimese eluviisi mitmekesistumises ja inimkultuuri arenedes muutuvad otsustavalt ka need elutingimused, milliste mittetäitmisel saaksid isikud kahjustatud. Kahju vältimine aga, nagu saame näha, on vajaduse rahuldamise tarvilik ja küllaldane tingimus. Seepärast, kui sotsiaalse ja kultuurse inimese arengut mööda muutuvad inimväärse elu tarvilikud tingimused, muutub (paratamatult) ka nende tingimustega seotud kahju mõiste. Puudustele