Nahkhiirte arvukus Laagri püsielupaigas
Tiigilendlane kallutab ennast lennates ja saagi püüdmisel küljele, veelendlasele selline
käitumine omane ei ole. Peale suuruse on ka see üheks suuremaks eristustunnuseks
(Masing, 2001).
Elukohaks veelendlasel on hõredad metsad ja kaldapuistud, mis asuvad valdavalt
tasasel maastikul. Veelendlase pesitsuspaigad asuvad sageli veekogude vahetus
läheduses (MacDonald, Barrett, 2002).
Veelendlase sigimisperioodi jooksul kogunevad metsas elavad loomad
mitmeharulistesse puuõõnsustesse, rähni aukudesse või kaljulõhedesse (Kapfer jt,
2007) (Lisa 3, Foto 3).
Sobivateks talvituspaikadeks on veelendlasel suured tehiskoopad, mida rohkesti asub
Tallinna lähistel ja Piusas. Eestis on veelendlased levinud kogu mandri osas, isegi
Saaremaal ja Hiiumaal (Masing, 2001).
Talvitumiseks eelistab veelendlane kõrget õhuniiskust (90-100 %) ja talvituspaiga
temperatuur peaks jääma vahemikku (1ºC)-(8 ºC) (Masing, 2001).
1.3.4 Habelendlane (Myotis mystacinus)