Olla nagu kõik või jääda iseendaks
Kas on olemas inimesi, kes mäletaksid oma esimesi emotsioone? Karjusid nad koos
palatikaaslastega nagu ärritunud kriitikud nõrkushetkel või lõid nagu kassid sohval nurru?
Igatahes polnud tähtsust, kas su nimi oli Mats Mülgas või Don Quijote, sest ületundidest
väsinud ämmaemanda ja õdede jaoks olid kõik lihtsalt väikesed tited. Paar aastat ilmasööja
rolli täitnud, olid meie kõhud suuremad kui naaberrajooni lastel, kuid selle eest rippus meil
taga pikem pats kui Rital, Mital või Brigital. Isegi siis tundus , et erineme oma parimatest
sõpradest täielikult, sest mõtlesime erinevalt- meile meeldis vahest vaikuses konutada ja
reaalsusest põgenemise plaane haududa. Kõik vajas loomulikult õiget aega ja tarkust, sest
isegi kana jääb oma tibudest ülehaudumise tõttu ilma. Ent niipea kui saabuvad valusvalged
juunikuuööd, haarab meid sõnuseletamatu rännuiha.
Nüüd kuuluvad meile rohked teed ja rajad, rohelised metsad, kollased viljapõllud ja sinine
annaabi.ee 
