E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Mönnikhusen oli
ettevõetud nõus' kaljukindel. Pulmad määrati septembrikuu keskmistele päevadele. Agnes
nuttis
Gabrielile mõteldes ööd läbi. Ta süda ütles: Kui Gabriel veel elab, siis peab ta mind üles
otsima, oodaku teda siin mis tahes. Ta teab, et ma Tallinnas olen. Miks ta ei tule? On ta haige?
On ta surnud? See oli iga kord Agnese mõtete viimne piir, ja iga kord asus kramp ta
südamesse, kui ta mõtetega niikaugele oli jõudnud. Mistarbeks siis veel elada? Agnes mõtles
sagedasti surma peale, aga ta ei tahtnud kätt enese külge panna. Ilma Gabrielita pidi ju surm
muidugi pea tulema. Kuidas võis Gabrieli pruut Risbiteriga elada, õnnelik olla, vanaks saada?
See oli Agnese meelest jälk mõte, see oli närtsi-mine ja surm.
Gabriel aga ei tulnud ega tulnud.
Ivo Schenkenberg viibis ikka veel Tallinna all laagris. Oma endisest tulisest agarusest näis ta
palju kaotanud olevat