V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Sel silmapilgul tõstis ülemdiakon juhuslikult pea üles ja nägi platsi teises otsas
Gondelaurier' maja palkonil kaptenit, kes seisis Fleur-de-Lysi kõrval. Preester vaarus, äigas
käega üle silmade, vaatas veel kord ja pomises needimissõnu. Kõik ta näojooned virildusid
tugevasti.
«Hea küll, sure siis!» pigistas ta hammaste vahelt. «Keegi ei pea sind saama!»
Ta sirutas oma käe mustlastüdruku kohale ja hüüdis valjult, surnumatja häälega:
«1 nunc, anima anceps, et sit tibi Deus misericors!» 1
Selle võika lausega lõpetati harilikult avaliku patukahetsemise tseremooniad. See oli
preestri märguanne timukale.
Rahvas langes põlvili.
Mine nüüd, patune hing, ja jumal olgu sulle armuline (lad.k.).
338
«Kurie eleison,» 1 laulsid portaali võlvi alla seisma jäänud preestrid.
«Kürie eleison,» kordas rahvahulk ja see ümin kandus üle peade nagu mere kohin.
«Amen,» ütles ülemdiakon.
annaabi.ee 
