V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
viletsat leiba, viis sol'i nael. Seintel polnud muud kui saledad liiliad * roosipõõsaste vahel,
mida Mathieu Biterne aastal 1434 sinna oli maalinud. See aga oli kehv õhtueine!
On kaunis paha õhtusöögita magama heita. Veel pahem on aga jääda tühja kõhuga ja mitte
teada, kuhu magama heita. Gringoire'iga juhtuski nõnda. Polnud
61
leiba ega ulualust, igalt poolt pigistas teda häda ja ta leidis, et häda on väga karm. Juba
ammu oli ta avastanud selle tõe, et Jupiter oli inimesi loonud misantroo-pia-tujus ja et targal
mehel tuleb kogu aeg heidelda saatusega, mis ta filosoofiat kaitseseisukorras hoiab. Mis
temasse puutus, siis polnud ta näinud, et teda kunagi nii karmilt oleks piiratud: ta kuulis oma
kõhtu nurisevat ja leidis ebaõige olevat, et kuri saatus ta filosoofiat näljaga võita katsub.
Ta vajus üha enam nukrameelsetesse mõtetesse, kui teda äkki neist välja kiskus
kummaline, äärmiselt mahe laul. Noor mustlastüdruk laulis.