"misantroo" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

viletsat leiba, viis sol'i nael. Seintel polnud muud kui saledad liiliad * roosipõõsaste vahel, mida Mathieu Biterne aastal 1434 sinna oli maalinud. See aga oli kehv õhtueine! On kaunis paha õhtusöögita magama heita. Veel pahem on aga jääda tühja kõhuga ja mitte teada, kuhu magama heita. Gringoire'iga juhtuski nõnda. Polnud 61 leiba ega ulualust, igalt poolt pigistas teda häda ja ta leidis, et häda on väga karm. Juba ammu oli ta avastanud selle tõe, et Jupiter oli inimesi loonud misantroo-pia-tujus ja et targal mehel tuleb kogu aeg heidelda saatusega, mis ta filosoofiat kaitseseisukorras hoiab. Mis temasse puutus, siis polnud ta näinud, et teda kunagi nii karmilt oleks piiratud: ta kuulis oma kõhtu nurisevat ja leidis ebaõige olevat, et kuri saatus ta filosoofiat näljaga võita katsub. Ta vajus üha enam nukrameelsetesse mõtetesse, kui teda äkki neist välja kiskus kummaline, äärmiselt mahe laul. Noor mustlastüdruk laulis.