V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
isegi kapten langes pettuse ohvriks ja pidas võimalikuks võimatut -- seda, et mustlastüdruk
2
1
2
teda noaga lõi, tema, kes kapteni eest oleks tuhat korda elu andnud. Kuid mustlastüdruk ei
tohtinud temale siiski liiga pahane olla: ta ise ju tunnistas «oma süü» üles, tema, nõrk naine,
ei kannatanud ju piinapinki välja. Ta ise oli kõiges süüdi. Ta oleks pidanud pigemini laskma
oma küüned sõrmedelt ära kiskuda, kui et nii tunnistada. Kui ta ainult üks kord, üks minutki
Phoebusega kokku saaks, siis piisaks ühest sõnast, ühest pilgustki, et talle eksitust selgeks
teha ja teda tagasi võita. Ta ei kahelnud selles vähematki. Ta katsus oma mälestustest
kustutada ka palju imelikke asju, nii seda, et Phoebus avaliku patukahetsuse päeval
juhtumisi palkonil viibis, pealegi noore preili seltsis. Viimane oli kahtlemata ta õde. Seletus
oli küll mõttetu, aga ta leppis sellega, sest tal oli tarvidus uskuda, et Phoebus teda alati
armastab ja ainult teda