E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Agnese
näol kõige vähematki vihkamise ega põlguse märki näha ei olnud. Ta paled olid küll veidi
kähvatud, aga nägu muidu rahulik ja pilk, millega ta Gabrieli peale vaatas, täis õrna
osavõtmist.
292
«Jutustage mulle oma elust,» ütles Agnes vagusalt.
«Minu elust?» hüüdis Gabriel imestades. «Mis mul sellest veel palju jutustada jääb? Teie
teate juba, kes ma olen ja kui palju ma väärt olen. Ma arvasin, et teil kõige vähemat soovi ei
ole minusugusest veel rohkem teada saada.»
Agnes raputas tõsiselt pead.
«Sellest, mis ma teie elust siiamaani tean, ei või ma veel sugugi arvata, kes te olete ja kui
palju te väärt olete. Teie ei ole igapäevane inimene, kelle elulugu kahe-kolme sõnaga ära
räägitud on. Ütelge mis tahate, aga ma jään esiotsa ikka veel uskuma, et teie ennast minu ees
halvaks teha püüate. Jutustage mulle kõik, küll ma siis ise näen, mis teist arvata tuleb. Või on