sellesse, et neisse lihtsalt on kogutud ülikoolile orienteeritud inimesed" - autor on kasutanud tabavat väljendit ,,mis ka maltsast roosi kasvatada võiks" ning see on tema enda arvamus. Minu argumendid on üsna sarnased ülalmainitutega. Kõige peamiseks tooksin ka mina selle, et kõik oleneb inimesest endast ning kui sa ise ei pinguta, pole sul ka võimalust elus läbi lüüa. Tavakool pole mingiks piiranguks oma unistuste täideviimisel. Teiseks minupoolseks argumendiks on see, et ärge jätke väikest inimest ilma tema lapsepõlvest, ärge pange tema õlgadele liiga rasket koormat las ta käib oma kodulähedases koolis ja õpib seal nii hästi kui suudab, kokkuvõttes kasvab temast palju tervemate närvidega ja elutervem inimene kui sellest inimhakatisest, keda vanemate ambitsioon on tihtipeale kodust vägagi kaugele eliitkooli tirinud ilma lapse enda avamust küsimata. Evelyn Kaldoja: kool pole eesmärk iseenesest
Kirjanduskriitik Katre Väli on lühidalt ja meeldivalt iseloomustanud Viivi Luige luulekogu " Elujoon", mis hõlmab endas autori luuletusi mitmetekümnete aastate vältel. Kõrvale on pandud ka noore kirjanduskriitiku Rolf Liivi arvamust. "Elujoon" on autori valik oma luuleloomingust läbi aastate 1962-1997. Need tekstid, nagu ta on väitnud ühes intervjuus, tundusid just sel hetkel 2005. aastal kõnekad ning meeldisid kõikidest kõige enam. "Luulekogumiku minupoolseks pealkirjas võiks olla ,,Kus on kurva kodu?", kuna luuletekste läbistab kurblik, sumbuvalt nukker alatoon. Samas kirgastab paljusid tekste lume sära ja heledus, mis samastuvad luuletaja jaoks aja kulgemise, elu raugemise ning iga eestlase-põhjamaalase jaoks tuttava kevadeootusega. Talv annab kõigile märku kaduvikust ning ühe eluringi surmast, veel ühe käänaku lisandumisest elujoone lakkamatule edasiminekule, kuid keegi ei tea, millal toimub saatuslik katkemine ning hääbumine uttu