Heiti Talvik
kun silisevan lokkab mudaloputisen
kui limuline nilbe, fosforhelkiv lill./.../
Hilissügis II, mis on kirjutatud Pärnus 6.detsember 1923. aastal toob minuni
ilme sügisest, kui mudasest ja limasest aastaajast, kus õitseb vaid üks lill terve õue
peal ja ainus mille häält kuulda saaksin on pori lirtsumine.
/.../Kord oli aeg, kun päike kuldne õhkas,
kun torkas minungi soov taevast püüda tähti:
nii lähedal neid tookord horisondil nähti,
ja kodu oheldas nii umbne, kitsas.../.../
See salm paneb tundma suve soojust ja päikese sooja õhku. Selles suveõhtus,
kus paistavad tähed taevas, mina pikali neid vaatamas, tekiks nagu mõte, et saaks neid
katsuda, paitada, endale võtta, kuid siiski ei saa. Kui pilk on taevale peatuma jäänud ja
annaabi.ee 
